Ebaaus. Kuidas ühel norra tädil võib nii ilus ja karm hääl olla.

Ma siis istun siin. Kuulan Folquet. Seal on lauljanna Lisa. Sellel tädil on hästi karm hääl. Selline tugev, võimas, kohati isegi massiivne. ilus on. Ehkki bänd ise tegutses vist umbes 30 aastat tagasi.

Ma nuuskangi vist varsti nii palju juba, et oi oi oi.

Täna on meil siis veebruar jah. Nii, varsti läheb mõistus ka suurest nuuskamisest sassi. Esmaspäeval käisin teatris, teisipäeval oli ühika toas. Tegin ei midagi. Kolmapäeval kah. Keegi üliõpilanna Kristi, kes korjab etnograafilisi lugusid pimedate kohta, käis midagi huvitavat küsimus tore inimene oli. Pea käibringi, pisut on vist palaviku kah, aga ei tea. Ja ma ikkagi nuuskan.

Ja üle üldse mul vist pole mõted teemale naised enne täisealiseks saamist eriti keskenduda.

Niisiis. Ma olen jõudnud kurvale arusaamisele, et ma olen vist veel vanuseliselt ja teadmiste poolest kah liiast noor, et käsitleda nähtust armastus ja kaasa rääkida teemal tüdrukud. Nimelt avastan ma igapäevaga enam, et küll nad on ikka imelikud olevused. Üksosa neist on toredad, need on need sinu sõbrad. Hoidku aga jumal sind selle eest, kui mõni peaks sulle lähedasemaks saama. Eriti, kui talle see endale ei meeldi. Siis leitakse pika peale ikka põhjus, lüüakse sulle küüned näkku, sõimatakse ja öeldakse lõpuks, et sinuga enam mitte kunagi ei räägita. Vot nii ma näen asja esialgu, tegelikult ma isegi ei taha teada, millisena ma seda hiljem näen. See antud hetkel mind lihtsalt ei morjenda ja teadte ausalt, hirm on ka natuke.