Ja see kogu mis sai sõpradele kokku pandud peale seda, u aasta 2011 alguseni vist.

Jah. See sama vana saast ikka. või noh tegelikult. Siin on mõned head mõtted, paremad kui eelmised, see on nüüd juba natuke vähem vahetu kui too "Köidetud silmade tagant" ja siin on tükike sarnasusi oma maa keelega, mis vanaisalt kuulsin. --- Laulud uutest aegadest Usk paremasse aega ja selle tulemisse ühendab meid ilmselt kõiki. See kogu ei kajasta nüüd kindlasti teie lootusi, aga annab ülevaate sellest, millega on noor algaja poeet tegelenud peale kogu „Köidetud silmade tagant“ laiali saatmist sõpradele. Head lugemist ja päikest teie üha paremini kulgevatesse päevadesse. :) 1. Aga mina kasvasin metsas, Jalad asvaldil, käes raudkang. Ja nüüd ma elan kestas, Ümber puud, põõsad ja lumehang. Minu lapsepõlv on nüüdseks jäänud, Kaugele seljataha. Kõik need ilusad käänud, Ma ammu jätsin maha. Nüüd kõnnin ma otse edasi, Teed mis kõiki viib surma. Ja nukrutsen kõndides sedasi, Kui tunnetan eluvee hurma. Ma tahan veel elada kaua, Ja armastust, õnne ehk jagada. Nii et seal, kus ma lõpuks saan haua, Oleks kirjas, no las rahus magada. Las puhata mees kes jõudis, Hoida südames eluisu. Ning ka teistelt sama ta nõudis, Ütles, muidu teid üles kisub. Kisub üles, kes lõi teile juured, Kodu andis ja leivaga toitis. Kui teid räsisid elutee tuuled, Enda küljes kes kinni teid hoidis. Ütles, austage maaema, Heaks pidage sõnas ja meeles. Muud teilt nõuda ei saa tema, Nimi tal jätke kõlama keeles. Elas hästi ja halba ei teinud, Ja kui tegi, siis asja eest. Kuigi lõpuni miskit ei näinud, Raske leida on enam näind meest. 2. Armastus päästab Armastus päästab me hinged Viha ja kurjuse seest. Armastus kaitseb meid vinge külma ja pakase eest Armastus annab meil sooja, Kui ahi mis kuumavalt köeb. Olgu tänatud maailmalooja, tänu talle sai armastus tõeks. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on,et leidsin sind üles.“ Armastus päästab meid välja, Kui edasi enam ei suuda. Kes armastust külvab kui vilja, See paremaks maailma muudab. Armastus päästab meid ära, Kui kuskil meid varitseb oht, Armastus, see on see sära, Mil maailmas kõikjal on koht. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on, et leidsin sind üles.“ Armastus päästab meid siis, Kui muusa meil mõtteid ei too. Sa armust loo lauluviis, ja rõõmu sest laulust sa joo. Armastus päästab meid kõiki, Ka siis kui me teda ei näe. Kuis lootust nii kaotada võibki, Kui armastus ulatab käe. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on, et leidsin sind üles.“ 3. Aurulaiv On suitsuvineje mattund mere madalad, Kui liigub aurulaiv, peal inimesed kadalad. Nad vasta luojangule lauldes läksivad, Ehk tiadsid kaduviku hambad kuis neid näksivad. Neil hinged tühjad, jäänud alles sünge sära, Kui kiiskav kullalõõsk neil südame sõi ära. Nad läksid maadele kus teised ammu ees, nii kullapärast hukkus sõjamees. Ta langes käes tal oda, sõjakirves, Kuid surres nägu siiski sünges irves. „Te ükskord surete, kus ahnusel teil haud, Teid surma saadab teie enda taparaud.“ Te viite hukka end ja kautate kõik kulla, Mis pillutet on laiali ja maetud alla mulla. Nüid puhkan korra ma ja surma tuoma tulen, Kord tulles tagasi teil kõigil silmad sulen. Me rahvas langes küll, kuid alles jäänud hing, Ehk küll on lahkund siitmailt külatule ving. Mu esivanemad on tulvil püha viha, Kuid ei neid pimesta see kättemaksu iha. 5. Emakeelele Mu emakeeleks sünnist saati eesti keel on. Ta kivikõva, kui see eesti rahva meel on. Ta kõla paindumatu, tusane kuid mure. Ta tapma võimeline, ütle lihtsalt; „sure!“ Kuid kadund ilu, armastus on keelest. Ja paljud vanad sõnad unund meelest. On keele mürgitanud reglement, et rääkida võiks teda matsikontingent. Me keel ei mängi nüüd kui havi järvevees Ta kinni kammitsais kui kärbes tõrva sees. Ta täis on võõraid sõnu, mis on mujalt laenatud Ning võltsist päritolust keele hing on vaevatud. Ja me ei tunne enam keele tagust ilma, Kas julgeks esivanemaile vaadata me silma? Ja öelda neile, et meil kahju küll ei ole, Et keni hõimukeeli enam alles pole. Ning mitmest kenast keelest üks on kokku pandud, mis ilus oli seal, see kõik on maha kantud. 6. Me elame selleks, et surra võiks kord Ja sureme selleks, et sündida taas. Nii ringi käib ilmas see hingede hord, Kel unelmad pilvis kuid juured on maas. Nii otsib see hord oma khaani kes juhiks, Neid kõrgema mõistmise, teadmise teel. Kus enamus siiski jääb mõistuselt tuhmiks, Kel jaksu on hinges, need püüdlevad veel. Nad püüdlevad kuni neil raugenud jaks ja nõrgaks on jäänud neil keha ja meel. Siis usk neid kõiki teeb tugevaks, ja nad jätkavad eneseotsingu teel. Nad otsivad ennast kust iganes saavad, läbi käivad või terve maailma. Mõned lõpuni otsima jäävad, teistel tuli lööb särama silmas. Terve ilm nende hüüdest kajab: „Tarvis ennast meil otsida polnud, kogu enese otsingu aja, me oleme olemas olnud“. 7. Minu astest siin krigiseb põrandalaud, Kogu maja on tasa, ta vaikib kui haud. Nii ma ringi käin üksi sellel tumedal ööl, Tahtelamp mulle teed näitab, mõttemõõk vööl. jään ma mõtlema vargsi kesk kriginat kurja, kas on oht et siin keegi võib karata turja? Keegi tatsates tasa mult priiuse viib, Käest kurjast saab kärbit mu metslinnutiib. Minu laulu ei kuule, kel soov on ja janu, Siis murtaks mu tahtejõud, vastupanu. Ka ukselink laulab siin, kutsudes neid, Kes meelsasti pilluksid sädemeid. Kes paigale panna siis prooviksid mind, Et ma teaksin mis väärtus mul, mis on mu hind. Aga mul on veel alles mu otsimis kihk, Kui seal tunneli lõpus on valguse vihk. Siis ma leian ta üles ja näha teil toon, Talle ümbriseks sõnadest kilbi ma loon. Siiste näete et ennast on võimalik leida, Kui te julgete otsida ning meelt te ei heida. Saab valgust täis olend siis varemest, Kui te leiate end oma südamest. 8. Oi armastus, nii suur ja võimas sa, Sind lõpmatult ma võiksin maitseda. Kui üksteist hoides peatub aegki ning Me suudlustes kaob meel, jääb kinni hing Kui arm mu südant rõhuks koormana, Siis lõputult võiks kanda teda ma, Sest armastades kergeks kõik mul teed, Ning kaovad ilmast viimsed mured need. Kas saakski olla ilmas mure, piin? Kui koos me kaks ei tunne aega siin. Tal väärtus kadunud, kui mõistus peast, Siin pole midagi mis hoiaks mind sest heast. Kui vinge talvetorm, siis möllab kirelõõm, Nii magus maitseb ta, see nauding, elusõõm. Neist sülelustest iial küll ei saa, Kui nahk saab kokku pehme nahaga. Need kallistused hinge viivad seest, Ei kaitse keegi sind mu tule eest. Kui kadund seljast viimne kantud hilp, Ta maha visatud kui väärtusetu kilp. Nad päeval meie armu kiivalt katsid, ta kaitsva saladuse loori alla matsid. Siis puudutan su pehmet kaunist keha, ei ilmas paremat, mis võiksin teha? Ja magus valus ootus mis mind rõhus, On kireks lahustund me ümber õhus. ta täis energiat, mis mõlemast meist kiirgab, nii võimsalt, et see valgusena hiilgab. Siis mänguhoos me leiame üksteist, Nii juues kõiki rõõme hetkist neist. Kui kehad kohtuvad ja algab ürgne tants, Kaob kahe hinge vahelt siis distants. Ei tunne kumbki meist siis aja olemist, Ei taba tuleviku tumma tasast tulemist. Nii ühe tervikuna tantsides me päikest maitseme, Me armastuse kiir toob sära tema paistesse. Me nõnda sügavale tühjusesse vaome, et oma enda ilmapildilt ära kaome. On hingelt heidetud nüüd sünge ootus, Ning võnkes ühtlases on täide läinud lootus, Mis kantud soovist, ihast tunda teineteist, Kesk päevaaega, kui kõik mööda käivad meist. Me meel saab üheks siin ja lendu läeb kui lind, Ta laulab ilmale, et armul puudub hind. Veel kord me liigume, kui merelained need, Ja nõnda lahti saavad lastud loomisveed. Me ohked õrnad on kui sillerdav kristall Me pilvel lendame, meil pole pinda all. Ehk lõppes armumäng, ei lõdvene me haare, Sest leidsime me kauni tundesaare. Kuid aeg on napp ja tean, et varsti päevgi koidab, Kui minekule sääd end juba päike idas loidab. Siis kaovad mõtted peast, jääb puhas emotsioon Ja kui sa lähed kord, siis värsi sellest loon. 9. Inimesed otsivad piiri, kohta kus seisma jääda. Isegi teiste inimeste nägudelt otsivad. piiri, piirjooni ja kontrollpunkte otsivad inimesed kogu maailmast. Isegi tunnetest otsivad inimesed piiri. Mitte miski ei peata neid. Nad tuhlavad, kus saavad. Ja kui leiavadki piiri, siis pöörduvad tagasi ja jätkavad lõpmatut teed uute piiride poole. Kui piiril kohtuvad kaks, siis valikuid on. Ühes, laiali või lähestikku. Aga valikuid on Ja piir on ning inimesed, kes seda otsivad. 10. Süütan uinunud tule, kaevan ülesse maetud tapri. Tagasi endale nõuan, Mis esiisad kaotanud käest. Teiste vigade eest, Mina ei pea vastust kandma. Puhas leht olen, Valge täis sodimata paber. Põletamisele ei kuulu, Kortsutamisele ka mitte. Saada pole midagi, Anda on lõpmata palju. Armastuse eest mida annan, lõpmata palju saan vastu. Nii olen mina jah, Kõige rikkam inimene. Sest minul on armastus, Ja rohkem ei ole mul vaja. Kogu maailm on minu, sest muud pole maailmas kui mina. Oma suuruses olen lõpmata väike, ja tegelikult mind polegi olemas. Või kui olengi siis sa ei leia mind, sest sa ei oska ega taha otsida. Ja mul pole ikkagi muud kui armastus ning kuna mina olen kogu maailm, siis mina ise olengi armastus. Puhas, ilus, õiglane, väsimatu, kustumatu, masendust tekitavalt, ülekohtuselt üks ja ainuke armastus. 11. Mõnikord riimid on kinni mu peas ja välja sealt lihtsalt ei tule, Teinekord paberil sõnad on reas ja öelda vist rohkem ei ole. Sest sõna on raske ja vaene on kah, kui kerjus kel ei aset ei asu. Kui kirjutan hästi kas ükskord saan ma ka oma tööde eest väärilist tasu? Või ongi see nii et, kes luulet võtt luua, sel rõõmudest peeker on tühi, Las teised siis prassides süüa ja juua, poeet peab lihtsuses pühi. 12. Riimijate laul Kord seal kaugel kaasanimaal Türgi tatari templites Riimijad rändasid ringi Luuletajad laule lõid Kanged khaanid kutsusida Võimsad vürstid valisida Vägevaimat värsiseppa Riimi raske reastajat Üheksa sai ütlejaida Sada sõna seadajaida Kaks oli khaane kangemaida Viis oli vürste vägevaida Kahekaupa kutsusida Hulga kaupa hõikasida Luuletajaid lugu laulma Seppi sõna seadamaie Rasket riimi raidusida Võimsat värssi vedasida üheksa kes ütlejad sada kes sõna seadajad kange khaani kiituseksi võimsa vürsti vägevusest Mina aga väikene viru venda Väike-Maarja värsiseppa Sõitsin siis mina türgimaale Tatsasin mina Tatarimaale Uhke khaani ukse ede Vürsti vägeva väravaje Seal mina laulu lahti lasksin Värsikesta vedasin Kuis need khaanid kangemada Vürstid kes need vägevada Minu maada materdasid Kodu kandis kurja tegid Vennad nad mul veristasid onupojad orki ajasid õed mul neile õpetasid täditütred täpsustasid kes on kangemb kodumaalla vägevamb on virumaalla taganesid tatarlased khaanid kanged kadusida Nüüd said khaanid kurja’aksi Vürstid saivad vihaseksi Mind kanti kange khaani ede Vägevamba vürsti ede Kange khaan seal küsiteles Vägev vürst seal usuteles Kust sina tuled tarka lapsi Palju teadev poisikene Mina vapralt seal vastasin Üpris uhkelt ütelesin Vägevalta Virumaalta Parembalta põllumaalta Tulen mina tubli ja tarka lapsi Palju teadja poisikene Khaanid kanged kohkusida Vürstid vägevad värisesid Andsid mulle andameida Paremaida palakesi Koti kaupa kullast raha Hulga kaupa hõberaha Pidin mina suuda pidamaie Viru võidust vaikimaie siis mind kodu saadetie virumaani välja viidi Tänaseni tatarimaalla Kaasani khaani riigissa Viru võidust vaikitakse pikka pidu peetanekse kange khaani kiituseksi võimsa vürsti vägevusest 13. Virulasele Viib mullamadis valimata viljapullidegi seast, See tõsiasi vahetevahel ehmatavalt kohutab. Mina liigun ju sama tied müöda, Kes kaitseks siis, kes vaataks mu järele? Kui mu esivanemad kõik on läinud Ja kui mu nõrk hing otsib varjupaika elu eest. Kui ma olen üksi, Armastust jagan maailmale, Mis liigub iseenese hävitamise radapidi Kas siis on sel maailmal mulle pakkuda see koht, See ainus paik, kus ma rahu leian ja võimalust muredele lahedalt lahendust otsida. Et siis taaskord minna vastu tuultele ja virgalt neid trotsida, Kuni ka minul tuleb minna manala jõest üle Ja teisele poole selle maa taha, Kus siinne rahvas meist alati ei tea, aga me oleme seal ühes esivanematega, et nad saaksid meid näha, õpetada ja tarkadena siia tagasi saata. Ja ma tean, et temagi tuleb. Tuleb ükskord ja räägib jälle. Et parembad ajad on ees veel Ja maailm on tegelikult ilus, Sest mina olen siin Ja armastan teda liiga palju selleks, Et uskuda tema hävingusse. 14. Tankad teetassist – külluses Jaapani viierealisi värsse Kuni armastus Ilmas alles püsib veel Esivanemad Meite hulgast ei kao ää Sest nende hinged jäävad * Minu isade Kaunisti kõneldud keel Taeva laotusi Täitis mühades kõlavalt kuni sulas teisesse * Ja kui lähen siit Siiski ma maja ehitan Lubjakividest Nii kui mu esiisad Aastasadu on teinud * Lõppeb olemine Emake maa neelatab Saab olematus Olemisest enesest me pärandatuki kaob * Kui tunned häbi Iseendale pühenda Silmapilk või paar Otsi südame põhjast Kadunud päiksekiiri * Elamiseks aeg Igaühel on oma Suremise hetk Kätte jõuab kõigile Teame, siiski ei oota * Ilusti lauldud Lõpetamata laulud Väärtuseta on viisita laulu sisu omab enam tähendust * Inimese õnn Eemale hoiab temast Kui ta seda ei Taha üles otsida leidmata ta jääbki ehk * Unetutele Kes rändavad öösiti vaimumaailmas Päevavalguse kaunis Kuma jääb märkamata * Võõraste keelte Eriline kõlavärv Silme ette toob pilte kaugeist riikidest Kujutelmi kaugustest * Kui oleksin puu Kasvaksin paksus metsas Mitte midagi Ei teaks ma metsameestest Kes tulevad lõikama * kui oleksin linn kannatama peaksin ma neid inimesi kes elavad linnades õiget elu tundmata * Hinges ma nutan Sest olematus keelab Mul sind kohata Kaugust nagu polekski Siiski ei ulatu käed Ma loobun lihast Rõõmudest mis tulevad Kui ma söön mis hea Annan ära armu ma Sest kadunud ta väärtus Pöördun endasse Otsides sealt seest seda Millest meelel puudu on Mida taga otsib hing * Oleks ma käsi, siis hellalt silitaksin sinu pisikest peakest, sest nii leiab sind uni öösel magad rõõmuga. kui oleksin jalg astuksin maailma teedel kuni on jõudu jaksu minna ja näha tahtmist teadmisi saada kui oleksin aeg siis poleks mul aega, et kordki peatuda aeg võtta maha, et saaks oodata aegu kauneid Kui oleksin surm siis sureksin kurbusest kaedes peeglisse tundes seal ära selle, kes lõikab elulõnga Oleks ma sõna. siis oleksin see sõna, mis inimesed paneb naeratama ja ka nutma ühekorraga Kui oleksin laps, kiiresti tahaksin ma kasvada suureks. ja usuksin jäägitult õiglust, ausust, armastust. Kui oleksin pill mängiksin lugu õnnest lõputa laulu elule, õnnele ning lõpmatule ilule Kui oleksin pilv hõljuksin taeva lael päikese kiirte pehmes siidises süles täna sadu ei tule Oleks ma vaikus, mitte keegi ei kuuleks, kui ma hääletult laulan oma vaikimist igaviku lõpuni. Kui oleksin laul, siis kõik otsiksid mind lauldes seal samas ikka, jälle, alati oma laulu ei leia Oleks ma maailm siis väsiksin vihkamast annaksin kõigil kahe vahel valida surge või armastage Kui oleksin tee ma viiksin sinna teid, kus lokkavad teepuud ja teed oleks seal küllalt mind jaguks siis kõigile Kui oleksin viin ma oleksin kange siis sedavõrd kange et kel maitseb see kannab ja kel ei, saaks peavalu Kui oleksin tamm minu laias süles koht oleks linnule kelle laul on kõlav ja rõõmsameelsust kiirgav. Oleks ma tühjus siis oleksin täiuslik iseenese kõiksusest kujustunud täiuslik tühi kõiksus

Erakordselt vana ja halba luulet aastatest 2006 kuni 2009

Nii armas rahvas. Lubasin viis aastat tagasi luuleblogi ja ei ole sellest ajast peale midagi postitanud. Aga siia ma siis postitan omad erakordselt vanad ja märkimisväärtusetud luulekirbalad, et nad netiavarustes kuskil kasutajate kangestuseks ja surfajate surmaks olemas oleksid, üks postitus sisaldab tervet kogu, mis omal ajal kandis pealekirjutust "Köidetud silmade tagant", las ta siit siis tulla. Jaa. MA isegi omal ajal kirjutasin eessõna sellele. Aga ma olen suht valimatu. Enamust sellest vist kuskil mujal ei avaldata kunagi, sestap las ta siin ka olla. ---- Köidetud silmade tagant – mõtliku, lembe- ja loodusluulet aastatest 2006-2009. Käesolev kogu ei ole valimik minu parimatest teostest, sest et ma oma enesehinnangut kõigekõrgemaks ei pea. Piisavalt kõrgeks aga siiski, et jagada teistega seda, mida üks noor hing on kirjutanud pea 3 aasta jooksul. Perioodist september 2008 kuni august 2009 on praktiliselt ainukeseks luuletuseks lumetoomise laul, tegelikult tegin sel ajal ka tõlkeid ungari keelest, kuid neid ma siia ei pane. See kogu sisaldabki siis kõike seda, mida olen kirjutanud alates aastast 2007. Luulet olen loonud ka varem, kuid ilmselt ei ole need digitaliseeritud kujul säilinud. Katsusin teha sellise jaotuse, et alguses olekski mõtlevama ja arutlevama alatooniga luuletused, seejärel minu tagasihoidlikud armastusluule – nimetagem seda siis nii – katsetused ja kõige lõppu ka pisut loodusteemalist luulet. Eraldi peatüki moodustavadki kogus haikud, mis on loodusluule all. Hakkasin haikusid kirjutama arvutisse seoses ühe konkurssiga, millel ma aga ei osalenudki, kuid haikude vastu huvi säilis ja nii olen neid vahelduva eduga kirjutanud viimaste aegadeni. Kogu viimaseks luuletuseks on minu enda kirjutatud unelaul, mida ma lihtsalt ei osanud kuskile mujale paigutada. Kogu siia koondatud materjal on esialgu märgistatud kui vaba kunstivara. Meeldivat lugemist soovides Dengo Jürgen Mõtteluule Köidetud silmade tagant Minu köidetud silmade taga, On pimeda valgust täis maailm. Kuigi välja ta pilke ei jaga, Siiski sees kõike näeb salasilm. Ma leidsin õnne oma ilma pildituses, Sest sügavale endasse ma nägin. Ja oma eluõigust pean ma kingituseks, Seepärast harva suul on mõni ägin. Kuid puhas pimedus ei paku rahuldust, Ta piirid kitsaks jäänud on mu jaoks. Seepärast mõtteis ikka otsin võimalust, et silmapiiri aken lahti vaoks. Kui kujutan end selles armsas ilmas, Kus silmad kõnelevad sala keelt. Ja tunnen et mul miski põleb silmas, Siis tean mu hing on seda meelt, Et näha priius on, Kuid ainult neile lubatud, Kes lahti peavad sisemise silma. Sest sees on rohkem, kui välja eales kuvatud, Kes ei näe, see on nägemisest ilma. Ja ainult rikkust ta ja kuulsust taga aab, End igasugu välisega ehtides. Kui mõistab ta, siis lõpuks teada saab, Ta rahu ei saa nõnda ringi lehvides. Ma lõpetan, sest öelda rohkem pole, Kes mõistis see ehk aru minust saab. Kuid kes ei mõistnud siis hoidku eemale, Mu kaval pilk teil saatjaks saab. * Kogemustest Ei ole meitel selles süüd, Et kogemiste poole püüd, Meid kannustab ja kaasa veab, Kes proovib kord, see ise teab, Et magus maitseb armurõõm Või vahel väike veinisõõm Et laulab suu ja särab silm, Kui armastust saab täis maailm. Kui rahvas seisab lava ees Ja pillidel on hääled sees. Kui peksab bass ja mürtsub maa Ma jätta laulmata ei saa. Kui aasal õitseb lillemeri, Kui pulbitsemas kevadveri, Kui ärkab loodus, ärkab maa, Ka süda lööb, ei seista saa. Kui hilisööl on uni silmas, kuid mõtted rändvad vaimuilmas, On mõttelennul minna hea, Nii seikleb maal ja pilve peal. Kui armastus on jätnud mind Ja valu suurt on täis mu rind. Sest süda valus oigab vaid, Veel ootab käsi kallimaid, Kui sõbra kaotus rusub meelt Või hing taab minna eluteelt, Kui tunned surma lähedust Ja lõppemise kõhedust. Kui kurja teed ja mõistad siis, Et see ei ole õige viis. Sest kannatajaid siis on kaks Ja miski ei läe paremaks. Kui kurjus jumalate nimel, Sust elujõudu välja imeb, Sind endale taab allutada, Su hinge, mõistust vallutada. Kes mõlemaid neid pooli näinud, Vaimuilmas ringi käinud. Oma elu pühaks peab, sest tal mõistmist on ja teab. Et meitel selles pole süüd, kui kogemiste poole püüd, Meid kannustab ja kaasa veab, kuid samas kõrval meeles peab, Et kõike ei pea tahtmagi, Kogeda me iialgi, Sest mõni magus kogemus Võib olla enda hukatus. * Ma loon Ma oma süngeist mõtteist mürgist värsirida loon Ja sellega kui ämblik ise endal võrku koon. Sest loomekirg on tume siis ja muret vaid toob kaasa, Ta meeli mürgitab ja minu tervet mõistust laastab. Ma kannatan kui nälginu, kes piinasurma sureb Ja mõelda suudan vaid, et miks mind saatus nõnda pureb? Ei taha eales välja tulla sellest ringist kurjast, Vaid siis saan välja sealt, kui elu haarab turjast. Ning taas ma istun üksinda ja mõtteist värssi koon, See elurõõmu karika ma põhjatumaks joon Saab kumama siis elutorm mu oma luulekeelest Ja leian üles selle hea, mis kadunud on meelest. Mu eluarmastus taas igas värsirivis lõkendab Ja kogu ilma ilu mulle vastu sätendab. Kui näljasel on söödud söök ja olla nõnda hea, Ta muulgi rõõmul magusal veel laseks maitsta hea. Nii elurõõmudest ma pikki värsse võiksin luua, Ja teisematest rõõmudestki näiteid kõrval tuua, Kuid üksi olen ja mul saatus kanda nõnda karm, Sest väike olen veel ja üles mind ei leia arm. Kuid kurvaks ma ei jää küll sest et elu veel on ees, Kes kord on olnud üksinda, ehk teab mis minu sees. Ja sestap pea ma püsti aan ja rõõmust laulu loon Ning veelkord elu terviseks ma peekri tühjaks joon. * On üks suur võrk ja seal sees sipleb mees. Ta hädaldab ja kõva kisa teeb, Kuid kuna suur ja võimas tule müür on ees, Siis pole karjumine mitte lahendus. Ja nõnda nentima me peame kurba fakti, Et tulemüür, on hästi tehtud see, Nii meest ei miski päästa lahti, Kui et ehk võrgu looja siiras haletsus. Ja nõnda päevast-päeva juhtme otsas riputakse On aru läind ja internet on jumal, Kui jätab meid siis elu kallal kiputakse, kas endale või neile kes on süüta. Te noored vanad palun aru saage, kes ainult netti usub see on rumal. Ning enda ümber võtke vaadata te Ning leidke üles elu võrgus rüüta. * On vahel hea ehk kanda kaasas märkmepaberit, Et pähe tulnud read saaksid üles kribatud, Kuid mina kõigest hoolimata hoian arvutit Ning tean, et ainumaski reegel ei saa rikutud. Ma sisse toksin oma mõtteread, Need samad mis mul peas on ekslemas. Nii korraliku luuleteksti keskel kirjavead, On hilisõhtust tingituna vahel kepslemas. Te kirjutage üles, vahet pole kuhu siis, Peaasi see, et värsid meelest teil ei ununeks. Te hiljem ärge öelge: „Aeg kõik viis!“ Küll oli mõtteid häid kuid kõik kadus aja kuludes. Ja sestap kannus lööge sisse kodukeelsel luuleratsul, Te laske ennast kanda üle luule lainete. Las kirge kajada te luulest vastu, Las kajada kesk argielu halli ridade. * Laul ühiskasutatavale saunale Ma kurvalt istun üksi tummas saunas Ning väljas noortel joogid kõik on joodud. Ma tunnen end kui üksik hernes kaunas, Kus kohad siiski mitmele on loodud. Ja saunaahi nukralt oigab vaid, Kui puid sean juurde püha tulele. Ta tunneb ära käsi tuttavaid, Ei suuda leida lohutust mu murele. Ta kaebab just kui mina, hinges tühjus, Sest sadades siin teisi läbi käind. Kui aur see kõik mis siin kord juhtus Ja mida kõike vana saun on näind. Ei siiski sellel saunal rõõmu pole, Sest tunda ei ta tohi armastust, Kui igal päeval tundmatuid vaid tuleb, Kes nautimas seal lõbust lõõgastust. * Te andke tuld sest varsti lõppeb päev, ning võõrad võitlejad on valmis löögiks. Siis äkki röögatas üks tühi hääl, On mehed lombi tagant valmis õhtusöögiks. Ja siin ei ole me, et vabadust teil tuua, Et ikkest päästa vaba rahva hing. Me siin et teie naistest rõõme juua, Et mustast kullast tühjaks saaks see pind. Ja isegi kui teevad oma tahtmist, On mehed sõtta ära veetud kaugele. Te näitate vaid akent ja ust lahtist, Kui oma kodumaa te üksi jätate. Ja kui siis langeb keegi meie rahva seast, Need jänkid rahaga ta vere pesevad. Nii ohvrid valitakse meie seast, Sest las kaovad ilmast rahvad pisemad. Kuid ikkagi on sõjas õed ja vennad meil, Sest rahuga ei asju mõista ajada. Ja haud see lahtine olgu mõtteis neil, siis miskit paremat ehk teevad oma ajaga. Ja kuigi oigan ma ja hädakisa teen, Ma laulan itkulaulu lahkund vendadel. Nad siiski lähevad ja ikka lähvad veel, Eks saatust karmi soovivad nad iseendale. * Lembeluulet Armastusest Ma võiksin käia läbi suure laia ilma, Et kas või korrakski veel suudelda su huuli. Kui aga peaksin kaotama su silmist, Sind otsides ma trotsiks põhja tuuli. Nii juhtuski, et kaduma läks aru, Ka viimne mõistus lahkunud mu peast. Ma igal õhtul salamisi palun, Et homne päev tooks sind mul kingiks heaks. Mitte et ma sooviks sundida su meeli, Et ainult mulle peaksid alatiselt kuuluma. Vaid et mõistaksid mu nukraid luule keeli, Et minu laul see sinuni võiks kuulduda. Kui õis ma särasin, mu juured mullas, Nüüd ainult vari alles minust jäänd. Nüüd olgu ma või ülenisti kullas, On raske läbita mul elutee kus käänu järel kään. Ma väsin varsti pikast raskest sõjast, Ei elutõrvik leegi siis mu käes. Kui vaid saaksin vett su armu ojast, Siis tagatud mul oleks väljapääs * Armukoormised Nii kui mõistus meil ka süda vigu teeb, Tal vahel kõõrdi vaatab vasak silm. Nüüd seisan siin, mul veri keeb Ja väljas lumehelbeis särab ilm. Kuid mind ei huvita see hele lume sära, Ma ootan sind mu kallis neid. Ma võtaks kõik mis ilmas ja hingegi müüks ära, Et maksta jaksaks armu koormiseid. Ma justkui esiisad tegema pean tööd, Kuid mitte mõisapõllul vaid oma süngeis mõtteis. Mis ainult sinule on ohverdanud ööd, Ei ole kasu mingeist une võtteist. Kuid sind ei tule ega tule, Sul armu rõõmud maitsevad nii head. Mul üksnes mõteldagi tundub kõle, Et mind sa madalamaks rohust pead. Ning et teisega sul olla nõnda hea, Et minule sa mõeldagi ei tihka. Kui segi ajanud sa oled minu pea, Nii et ainult sind ma siia ihkan. Mul kirjagi on panna seda raske, Sest kurjast kannatusest nõdraks jäänud meel. Oh jumalad mul surra laske Või tooge paremat mul sellel teel. Ehk äkki ongi see mu tuleproov, Mis aitab tagada mu kindla meele. Ehk ongi jumalatel säänne soov, Et tugevana mind asutada teele. Seepärast ma ei seda vaeva jäta, Vaid edasigi valus kannatan. Mu jumalad mind ärge jätke hätta, Nii vaikides te poole palvetan. * Hääle ilu. Kord kuulsin häält ma ilusaimat teiste seast, See kõlalt mul kui lumekrabin näis.< Ma siis veel aru ei võind saada oma veast, Et süda ees ja mõistus järgi käis. Nüüd ootan tasapisi hetke uut, Mil kuulda taaskord seda häält ma võin Kuid vaevalt suudad öelda mul sa muud, Kui et ilma asjata kõik ohvriks tõin. Ja nii ma raevus relvale sean käe, Pean kättemaksu plaani kannatuste eest. Ja ennast vihas minekule sään, Sest ükski naine ei või murda sõjameest. Ma tõstan õhku oma teritatud raua, See vaid toob kuulda mul su kaunist häält. Ning kuigi oodanud ma nõnda kaua, ma kurat võimetu su ees kas näed. Vaid sinu hääl su päästis kindla surma seest, Ma mõõga langetan sest lüüa ma ei suuda. Kuis suudad haavata sa karastunud meest, kõik plaanid hetkega sa põrmuks muudad. Nüüd olen üksi ja on määritud mu au, Sest võetud ülesannet täita ma ei suutnud. Seal nurgas maas on vedelemas nüristunud taparaud, On aeg kõik mälestused tuhmiks muutnud. * Kalju ja laine Ma hakkan oma lugu laulma sealt kus möllab meri, Kuid kivid kõige kiuste külmas rahus seisavad. Siin vesi vahutab ja keeb ta just kui veri, Kui noored silmad teine teisel pilke heidavad. Nii kahest noorest võtan oma lugu luuleta, Seal seisab kalju, kõva kivist süda tal on sees. Ei liiguta end hetkekski sealt oma paigalt ta, Ta nõnda seisab hoides oma varbaid külmas vees. Ja Laine, Lainekene, kes kaunis just kui näkineid. Ta pritsib vastu Kalju jalgu külma merevett Ta silmadesse upub see, kes kord on näinud neid, Sest tõeline on ilu see, ei mingi meelepett. Ja terve päeva vees nii mänginud on tütarlaps, Ta kaasa kutsus peiut ka, see tühi vaev ja töö. Pea päevgi loojub juba läinud hämaraks Ja varsti mustas rüüs käib ringi öö. Nii viimseid kordi tüdruk viskab vett, Kuid juba tühi, jõuetu ta naer. Ta viimses ahastuses lausub et, Supärast puhtast armust alles raev. Oh Vetevana võta selle hing, Kes ebaõiglaselt mind näkiks peab. On elu armastuse väikseim hind, Kes kord on armastanud, küll see teab. Ja nõnda vetele ta hoogu andis, Et korda kaheksa käis laineid reas. Siis tuli üheksas ja Kalju ära kandis, Vaid kivid need jäid seisma sünges reas. Nii seisis laps ja nuuksus vaiksel häälel, Sest armastatu kaasa viisid veed. Ta Kalju pilti vetepeeglis näeb veel, Kuid küsib kas on kujutelmad need. Seal samas lausus vetevana pahasena, Ma needmist oma kodus ei või lubada. Nii Laine ise heitis vette oma keha Ning laskis vetevool end kaasa haarata. Ja nüüd kui näeme kuis end vesi liigutab, Siis ikka ütleme, et see on Laine. See tüdruk, kes neid vooge kiigutab, Nii kauni häälega, mis ebamaine. Kuid juhtub, et tal meenub vana arm, siis vettevood ta paneb tantsima. Kes merel on, sel saatus üks ja karm, Ka vetevana tahaks maale vantsida. Nii Laine põhja kannab kõik kes merel Ning vetevana kamber täis saab aardeid. On paljud proovi teind, kel hammas verel, Kuid keegi veel ei ole kätte saand neid. See sama koht kus Kalju viisid külmad veed, Sünge hauakohana ta rahva mällu jäi. Ja kõigil inimestel suul on ühed sõnad need, Et Liiva-Hannus seal on mitmel järgi käind. * Varsti lähen hulluks Sinu hääl kui lättevesi, Hinge minul purustas. Korraks me vaid kahekesi, Üks meist läks ja unustas. Mina võtsin vigu teha, Parandada neid ei saa. Ühe ainsa sädemega, Leek see loitis põlema. Oh miks mind võttis lõksu arm, Kas siis teisi polnudki? Nüüd mul saatus kanda karm, Istuma pean üksi siin. Nõnda suur mu haavas valu, Et mõeldagi on raske. Kui ma enam muud ei talu, Luuletada laske. Kuigi kirjasõna väet Ja ei jookse riim ka mitte. Loon ma kuni mõne käest, Õpin teise võtte. * Loodusluulet Va põhja tuul, põhja tuul, võimas põhja tuul, Sinu puhumisest minul lõhki läheb huul. Kui sa puhud siis sa meile külmad ilmad tood, Sinu saatel valmis saavad parimad lood. Va põhja tuul, põhjatuul, vinge põhjatuul, Ulgudes sa puhud külmal karmil talvekuul. Põhja mehel läbi lõikad lihast ja ka luust, Põhja mehed valmis vormid tugevast puust. Va põhja tuul, põhjatuul, kallis põhjatuul, Kui sind siin ei oleks siis mul poleks laulu suul, Sinu laulu hääl mul täidab rinna ja mu maja, Sinu laulu saatel mööda saadan talve aja. Va põhjatuul, põhjatuul, tugev põhjatuul, Järgi tuled meile meie elu lõpukuul. Tuled täpselt siis kui aeg on ära minna siit, Võtad meie hinged ja nad põhjamaale viid. * Lume toomise laul Tule tuul, siia too, Valged pilved põhja poolt. Valge’eksi värvi maa, Lumel lase langeda. Praegu maa ootab lund Ei veel maga talveund. Kata ta vaibaga Las põhjala magada. Tasutud saab su vaev Virmalised taevalael Siis mul on laulud suul, Puhkumas kui põhjatuul. Lõpeb kord tali see Saabub taaskord kevade. Suvi taas ja sügis ning Jälle täis on aastaring. Pilte silmapiiriaknast – haikud Öine kuu taevas Vaatamas rõõmsa näoga Maailma peale Isiku sisu Mõõdame armastusest Maailma vastu Päikse linnuke terve koku riisiga Lendas üle maa tuul keerutas kuud pööritas päikest taevas tõstis viljapäid valge hobune haljendavad rauad all jookseb põllu peal kasvab ristikhein end sirutab taevasse Valgust ta püüab Järve ääres aas Aasal keksib väike tall Sööb kõrget rohtu Säutsuvad värvud Keset suurta väljakut Keksivad paigal Päikese lindu Kahe koku riisiga Tuul kätte ei saa. Päikse linnuke Kolme koku riisiga Pillutab seemneid Päikse linnukest Ilma koku riisita Keegi ei silma Üks kuu sisalik Roomas üle kivide Peitis end ära Üks kuu sisalik Puges välja kivi alt Vaatas kuu poole Üks kuu sisalik Roomas üle öise kuu Jäljed jäid maha Üks kuu sisalik Vaatas kuidas kuu tõusis Rõõmsa pilguga Musta linnu hääl Kriiskavalt kajamas on Täitmas hommikut Lumehelbete Heledahäälne krabin Kõlab jalge alt Armastav päike Kiirtega silitab päid Haarab kõik sülle Vihmaveelombi Tõsine mõtlik sulpsatus Kinga mällu jääb Üks kuu sisalik Tuli mu akna taha Piilus mu tuppa Langenud lehe Kurva kollaka kuju Vihm lõi särama Lapiku kivi Veel peal tantsitud tantsu Saatis mere laul Päikese kaarik Sõitis üle taeva lae Punane jutt taga Aknalauale Sadava vihma piisad Laulavad koos Põhja tuul laulab Oma vinguvat laulu Südatalve ööl Unelaul Uju nüüd ära unemaale, Suigu et suisa suovimaale Tudu see tahab tudumist, Magus uni tahab magamist. Veere venda voodi peale Peada pane padja peale. Hommik siis tuleb heledam, Päev see pikem parasjagu. Kui sa ujud unemaale, Suigud suisa suovimaale, Siis saad tudu tugevama, Magamise magusama. Kui sa ei uju unemaale, Suigu ei suisa suovimaale. Siis saad tudu tumedama, Magamise magedama. Ma ei uju unemaale, Ei ma suigu suovimaale. las see tudu tume tulla, Magamine mage olla. Laanes laulvad lauluhaldjad, Pőllu veerel pillipuhujad Leidsin laanest laulukesta, Pilliluguda pőllu pealta.