Siis kui enam midagi ei ole parata.

Ma mõtlesin ühel hetkel, et kui mingit tunnet võimendada, siis see läheb üle.
Siis armusin raskelt. Ei tea, kuidas saab naise puudutus olla midagi sellist, mis kutsub. Midagi nii magusat, samas tõeliselt mürgist kui vaja.
Niisiis võimendasin seda tunnet. Elasin rõõmude ja raskete valude maailmas, sest kõik peab tasakaalus olema. Pealegi olin ma mittevajalik. Just, mind ei armastatud. Ma olin parim, kuid minust olid pea kõik paremad. Milles siis asi oli, ma ei vaevunud mõistma. Ta ütles kord, et teda häirib see, mida ma tema vastu tunnen. See on loomulik. On keegi kes tahab sind. Sina teda ei vaatagi ja temast on siis vaja lahti saada. Au talle, et ta siiski mind lõplikult ei hüljanud. Mäletan, kui ta kord ütles veel, et kõik saab korda. Saabki, aga kunagi nii kauges tulevikus, et minu selgeltnägemine sinna ei küüni. Nüüd olen jõudnud sinna maale, kus olen äratanud tema vihkamise, sest lubasin formatida tema kaaslase arvuti kõvaketta. Inimene, kes tegelikult selle kõige taga on saab aga oma tasu alles hiljem. Mitte, et ta oleks rääkinud. Mul vahet pole, kes kaebas. Mul on suva, et kaebas. Lihtsalt üks inimene on 10 korda parem kui teised, vähemalt nii ta arvab. Tema ei vastuta millegi eest jne.
Tules tagasi teema juurde. Ta teatas siis tüdrk mulle saadetud tekstisõnumis, et minuga eales enam ei vestle. Seega olen jõudnud olukorda, kus ma ei saa kallist inimest ei puudutada, ega enda juurde kutsuda, sest lihtsalt see oleks rääkimine iseendaga. Loomulikult ei ole minu võimuses midagi muuta. Mul jääb üle vaid lihtsalt elada, kannatada ja loota, et mu haavad paranevad. Ehkki, kuna ma seda tunnet niikaua endas hoidsin, on kuude eest öeldud sõnad ja lausutud laused ikka veel voolamas kui veri minu haavadest.
Siia lõppu panen ühe pallaadi sõnad, et kõik teagsid, et ma tegelikult nutan seest tema järele ja kutsun teda õhtuti vaiksel väriseval häälel:
From now on I'm dancing with myself
To the sound of a blue and broken string
Left behind with the dust upon a shelf
The remains of a long forgotten song.
We had it all but now again
I stand alone all love has an end.
You cannot see this is my destiny
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you
You cannot see this is my reality
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you.
From now on I'm sleeping with my shadow
In the night my thoughts can be my own
All the pain and all this endless sorrow
I miss you more than you will ever know.
Holding you never again
It cannot be all love has an end.
You cannot see this is my destiny
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you
You cannot see this is my reality
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you.
Now I know there is no-one that is waiting
At the end of that long and winding road
Memories in the dead of night are calling
All the way I carry on my heavy load.
We had it all but now again
I stand alone all love has an end.
You cannot see this is my destiny
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you
You cannot see this is my reality
I'm my own enemy
In my life there was no-one like you.