Siis kui võtan kätte kirve,
ainsaks hetkeks seisma jään.
Tundmata siis mingeid hirme,
julgelt otse metsa läen.
Pärast mõningasi silmapilke,
mul silme est lööb tumedaks.
Ja mõistusest käib läbi pilte,
mis teevad päeva jubedaks.
Nii laman keset porilompi,
seal üksildasel metsateel.
Üks inimeseloom mind kompis,
et teada kas ma elus veel.
Ma läbi une käratan,
mind kurat jäta rahule.
End ülesse siis äratan
ja näen et sõber kalur see.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kirvega poris raiun siis,
puid puutumata paitan,
kalurit silmadega kallistan
ja käed taskus koju läen.
Post a Comment