Ja see kogu mis sai sõpradele kokku pandud peale seda, u aasta 2011 alguseni vist.

Jah. See sama vana saast ikka. või noh tegelikult. Siin on mõned head mõtted, paremad kui eelmised, see on nüüd juba natuke vähem vahetu kui too "Köidetud silmade tagant" ja siin on tükike sarnasusi oma maa keelega, mis vanaisalt kuulsin. --- Laulud uutest aegadest Usk paremasse aega ja selle tulemisse ühendab meid ilmselt kõiki. See kogu ei kajasta nüüd kindlasti teie lootusi, aga annab ülevaate sellest, millega on noor algaja poeet tegelenud peale kogu „Köidetud silmade tagant“ laiali saatmist sõpradele. Head lugemist ja päikest teie üha paremini kulgevatesse päevadesse. :) 1. Aga mina kasvasin metsas, Jalad asvaldil, käes raudkang. Ja nüüd ma elan kestas, Ümber puud, põõsad ja lumehang. Minu lapsepõlv on nüüdseks jäänud, Kaugele seljataha. Kõik need ilusad käänud, Ma ammu jätsin maha. Nüüd kõnnin ma otse edasi, Teed mis kõiki viib surma. Ja nukrutsen kõndides sedasi, Kui tunnetan eluvee hurma. Ma tahan veel elada kaua, Ja armastust, õnne ehk jagada. Nii et seal, kus ma lõpuks saan haua, Oleks kirjas, no las rahus magada. Las puhata mees kes jõudis, Hoida südames eluisu. Ning ka teistelt sama ta nõudis, Ütles, muidu teid üles kisub. Kisub üles, kes lõi teile juured, Kodu andis ja leivaga toitis. Kui teid räsisid elutee tuuled, Enda küljes kes kinni teid hoidis. Ütles, austage maaema, Heaks pidage sõnas ja meeles. Muud teilt nõuda ei saa tema, Nimi tal jätke kõlama keeles. Elas hästi ja halba ei teinud, Ja kui tegi, siis asja eest. Kuigi lõpuni miskit ei näinud, Raske leida on enam näind meest. 2. Armastus päästab Armastus päästab me hinged Viha ja kurjuse seest. Armastus kaitseb meid vinge külma ja pakase eest Armastus annab meil sooja, Kui ahi mis kuumavalt köeb. Olgu tänatud maailmalooja, tänu talle sai armastus tõeks. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on,et leidsin sind üles.“ Armastus päästab meid välja, Kui edasi enam ei suuda. Kes armastust külvab kui vilja, See paremaks maailma muudab. Armastus päästab meid ära, Kui kuskil meid varitseb oht, Armastus, see on see sära, Mil maailmas kõikjal on koht. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on, et leidsin sind üles.“ Armastus päästab meid siis, Kui muusa meil mõtteid ei too. Sa armust loo lauluviis, ja rõõmu sest laulust sa joo. Armastus päästab meid kõiki, Ka siis kui me teda ei näe. Kuis lootust nii kaotada võibki, Kui armastus ulatab käe. Armastus paneb mind mõtlema, Kui vaikides istud mu süles. Et peaksin kord sulle ma ütlema: „Nii hea on, et leidsin sind üles.“ 3. Aurulaiv On suitsuvineje mattund mere madalad, Kui liigub aurulaiv, peal inimesed kadalad. Nad vasta luojangule lauldes läksivad, Ehk tiadsid kaduviku hambad kuis neid näksivad. Neil hinged tühjad, jäänud alles sünge sära, Kui kiiskav kullalõõsk neil südame sõi ära. Nad läksid maadele kus teised ammu ees, nii kullapärast hukkus sõjamees. Ta langes käes tal oda, sõjakirves, Kuid surres nägu siiski sünges irves. „Te ükskord surete, kus ahnusel teil haud, Teid surma saadab teie enda taparaud.“ Te viite hukka end ja kautate kõik kulla, Mis pillutet on laiali ja maetud alla mulla. Nüid puhkan korra ma ja surma tuoma tulen, Kord tulles tagasi teil kõigil silmad sulen. Me rahvas langes küll, kuid alles jäänud hing, Ehk küll on lahkund siitmailt külatule ving. Mu esivanemad on tulvil püha viha, Kuid ei neid pimesta see kättemaksu iha. 5. Emakeelele Mu emakeeleks sünnist saati eesti keel on. Ta kivikõva, kui see eesti rahva meel on. Ta kõla paindumatu, tusane kuid mure. Ta tapma võimeline, ütle lihtsalt; „sure!“ Kuid kadund ilu, armastus on keelest. Ja paljud vanad sõnad unund meelest. On keele mürgitanud reglement, et rääkida võiks teda matsikontingent. Me keel ei mängi nüüd kui havi järvevees Ta kinni kammitsais kui kärbes tõrva sees. Ta täis on võõraid sõnu, mis on mujalt laenatud Ning võltsist päritolust keele hing on vaevatud. Ja me ei tunne enam keele tagust ilma, Kas julgeks esivanemaile vaadata me silma? Ja öelda neile, et meil kahju küll ei ole, Et keni hõimukeeli enam alles pole. Ning mitmest kenast keelest üks on kokku pandud, mis ilus oli seal, see kõik on maha kantud. 6. Me elame selleks, et surra võiks kord Ja sureme selleks, et sündida taas. Nii ringi käib ilmas see hingede hord, Kel unelmad pilvis kuid juured on maas. Nii otsib see hord oma khaani kes juhiks, Neid kõrgema mõistmise, teadmise teel. Kus enamus siiski jääb mõistuselt tuhmiks, Kel jaksu on hinges, need püüdlevad veel. Nad püüdlevad kuni neil raugenud jaks ja nõrgaks on jäänud neil keha ja meel. Siis usk neid kõiki teeb tugevaks, ja nad jätkavad eneseotsingu teel. Nad otsivad ennast kust iganes saavad, läbi käivad või terve maailma. Mõned lõpuni otsima jäävad, teistel tuli lööb särama silmas. Terve ilm nende hüüdest kajab: „Tarvis ennast meil otsida polnud, kogu enese otsingu aja, me oleme olemas olnud“. 7. Minu astest siin krigiseb põrandalaud, Kogu maja on tasa, ta vaikib kui haud. Nii ma ringi käin üksi sellel tumedal ööl, Tahtelamp mulle teed näitab, mõttemõõk vööl. jään ma mõtlema vargsi kesk kriginat kurja, kas on oht et siin keegi võib karata turja? Keegi tatsates tasa mult priiuse viib, Käest kurjast saab kärbit mu metslinnutiib. Minu laulu ei kuule, kel soov on ja janu, Siis murtaks mu tahtejõud, vastupanu. Ka ukselink laulab siin, kutsudes neid, Kes meelsasti pilluksid sädemeid. Kes paigale panna siis prooviksid mind, Et ma teaksin mis väärtus mul, mis on mu hind. Aga mul on veel alles mu otsimis kihk, Kui seal tunneli lõpus on valguse vihk. Siis ma leian ta üles ja näha teil toon, Talle ümbriseks sõnadest kilbi ma loon. Siiste näete et ennast on võimalik leida, Kui te julgete otsida ning meelt te ei heida. Saab valgust täis olend siis varemest, Kui te leiate end oma südamest. 8. Oi armastus, nii suur ja võimas sa, Sind lõpmatult ma võiksin maitseda. Kui üksteist hoides peatub aegki ning Me suudlustes kaob meel, jääb kinni hing Kui arm mu südant rõhuks koormana, Siis lõputult võiks kanda teda ma, Sest armastades kergeks kõik mul teed, Ning kaovad ilmast viimsed mured need. Kas saakski olla ilmas mure, piin? Kui koos me kaks ei tunne aega siin. Tal väärtus kadunud, kui mõistus peast, Siin pole midagi mis hoiaks mind sest heast. Kui vinge talvetorm, siis möllab kirelõõm, Nii magus maitseb ta, see nauding, elusõõm. Neist sülelustest iial küll ei saa, Kui nahk saab kokku pehme nahaga. Need kallistused hinge viivad seest, Ei kaitse keegi sind mu tule eest. Kui kadund seljast viimne kantud hilp, Ta maha visatud kui väärtusetu kilp. Nad päeval meie armu kiivalt katsid, ta kaitsva saladuse loori alla matsid. Siis puudutan su pehmet kaunist keha, ei ilmas paremat, mis võiksin teha? Ja magus valus ootus mis mind rõhus, On kireks lahustund me ümber õhus. ta täis energiat, mis mõlemast meist kiirgab, nii võimsalt, et see valgusena hiilgab. Siis mänguhoos me leiame üksteist, Nii juues kõiki rõõme hetkist neist. Kui kehad kohtuvad ja algab ürgne tants, Kaob kahe hinge vahelt siis distants. Ei tunne kumbki meist siis aja olemist, Ei taba tuleviku tumma tasast tulemist. Nii ühe tervikuna tantsides me päikest maitseme, Me armastuse kiir toob sära tema paistesse. Me nõnda sügavale tühjusesse vaome, et oma enda ilmapildilt ära kaome. On hingelt heidetud nüüd sünge ootus, Ning võnkes ühtlases on täide läinud lootus, Mis kantud soovist, ihast tunda teineteist, Kesk päevaaega, kui kõik mööda käivad meist. Me meel saab üheks siin ja lendu läeb kui lind, Ta laulab ilmale, et armul puudub hind. Veel kord me liigume, kui merelained need, Ja nõnda lahti saavad lastud loomisveed. Me ohked õrnad on kui sillerdav kristall Me pilvel lendame, meil pole pinda all. Ehk lõppes armumäng, ei lõdvene me haare, Sest leidsime me kauni tundesaare. Kuid aeg on napp ja tean, et varsti päevgi koidab, Kui minekule sääd end juba päike idas loidab. Siis kaovad mõtted peast, jääb puhas emotsioon Ja kui sa lähed kord, siis värsi sellest loon. 9. Inimesed otsivad piiri, kohta kus seisma jääda. Isegi teiste inimeste nägudelt otsivad. piiri, piirjooni ja kontrollpunkte otsivad inimesed kogu maailmast. Isegi tunnetest otsivad inimesed piiri. Mitte miski ei peata neid. Nad tuhlavad, kus saavad. Ja kui leiavadki piiri, siis pöörduvad tagasi ja jätkavad lõpmatut teed uute piiride poole. Kui piiril kohtuvad kaks, siis valikuid on. Ühes, laiali või lähestikku. Aga valikuid on Ja piir on ning inimesed, kes seda otsivad. 10. Süütan uinunud tule, kaevan ülesse maetud tapri. Tagasi endale nõuan, Mis esiisad kaotanud käest. Teiste vigade eest, Mina ei pea vastust kandma. Puhas leht olen, Valge täis sodimata paber. Põletamisele ei kuulu, Kortsutamisele ka mitte. Saada pole midagi, Anda on lõpmata palju. Armastuse eest mida annan, lõpmata palju saan vastu. Nii olen mina jah, Kõige rikkam inimene. Sest minul on armastus, Ja rohkem ei ole mul vaja. Kogu maailm on minu, sest muud pole maailmas kui mina. Oma suuruses olen lõpmata väike, ja tegelikult mind polegi olemas. Või kui olengi siis sa ei leia mind, sest sa ei oska ega taha otsida. Ja mul pole ikkagi muud kui armastus ning kuna mina olen kogu maailm, siis mina ise olengi armastus. Puhas, ilus, õiglane, väsimatu, kustumatu, masendust tekitavalt, ülekohtuselt üks ja ainuke armastus. 11. Mõnikord riimid on kinni mu peas ja välja sealt lihtsalt ei tule, Teinekord paberil sõnad on reas ja öelda vist rohkem ei ole. Sest sõna on raske ja vaene on kah, kui kerjus kel ei aset ei asu. Kui kirjutan hästi kas ükskord saan ma ka oma tööde eest väärilist tasu? Või ongi see nii et, kes luulet võtt luua, sel rõõmudest peeker on tühi, Las teised siis prassides süüa ja juua, poeet peab lihtsuses pühi. 12. Riimijate laul Kord seal kaugel kaasanimaal Türgi tatari templites Riimijad rändasid ringi Luuletajad laule lõid Kanged khaanid kutsusida Võimsad vürstid valisida Vägevaimat värsiseppa Riimi raske reastajat Üheksa sai ütlejaida Sada sõna seadajaida Kaks oli khaane kangemaida Viis oli vürste vägevaida Kahekaupa kutsusida Hulga kaupa hõikasida Luuletajaid lugu laulma Seppi sõna seadamaie Rasket riimi raidusida Võimsat värssi vedasida üheksa kes ütlejad sada kes sõna seadajad kange khaani kiituseksi võimsa vürsti vägevusest Mina aga väikene viru venda Väike-Maarja värsiseppa Sõitsin siis mina türgimaale Tatsasin mina Tatarimaale Uhke khaani ukse ede Vürsti vägeva väravaje Seal mina laulu lahti lasksin Värsikesta vedasin Kuis need khaanid kangemada Vürstid kes need vägevada Minu maada materdasid Kodu kandis kurja tegid Vennad nad mul veristasid onupojad orki ajasid õed mul neile õpetasid täditütred täpsustasid kes on kangemb kodumaalla vägevamb on virumaalla taganesid tatarlased khaanid kanged kadusida Nüüd said khaanid kurja’aksi Vürstid saivad vihaseksi Mind kanti kange khaani ede Vägevamba vürsti ede Kange khaan seal küsiteles Vägev vürst seal usuteles Kust sina tuled tarka lapsi Palju teadev poisikene Mina vapralt seal vastasin Üpris uhkelt ütelesin Vägevalta Virumaalta Parembalta põllumaalta Tulen mina tubli ja tarka lapsi Palju teadja poisikene Khaanid kanged kohkusida Vürstid vägevad värisesid Andsid mulle andameida Paremaida palakesi Koti kaupa kullast raha Hulga kaupa hõberaha Pidin mina suuda pidamaie Viru võidust vaikimaie siis mind kodu saadetie virumaani välja viidi Tänaseni tatarimaalla Kaasani khaani riigissa Viru võidust vaikitakse pikka pidu peetanekse kange khaani kiituseksi võimsa vürsti vägevusest 13. Virulasele Viib mullamadis valimata viljapullidegi seast, See tõsiasi vahetevahel ehmatavalt kohutab. Mina liigun ju sama tied müöda, Kes kaitseks siis, kes vaataks mu järele? Kui mu esivanemad kõik on läinud Ja kui mu nõrk hing otsib varjupaika elu eest. Kui ma olen üksi, Armastust jagan maailmale, Mis liigub iseenese hävitamise radapidi Kas siis on sel maailmal mulle pakkuda see koht, See ainus paik, kus ma rahu leian ja võimalust muredele lahedalt lahendust otsida. Et siis taaskord minna vastu tuultele ja virgalt neid trotsida, Kuni ka minul tuleb minna manala jõest üle Ja teisele poole selle maa taha, Kus siinne rahvas meist alati ei tea, aga me oleme seal ühes esivanematega, et nad saaksid meid näha, õpetada ja tarkadena siia tagasi saata. Ja ma tean, et temagi tuleb. Tuleb ükskord ja räägib jälle. Et parembad ajad on ees veel Ja maailm on tegelikult ilus, Sest mina olen siin Ja armastan teda liiga palju selleks, Et uskuda tema hävingusse. 14. Tankad teetassist – külluses Jaapani viierealisi värsse Kuni armastus Ilmas alles püsib veel Esivanemad Meite hulgast ei kao ää Sest nende hinged jäävad * Minu isade Kaunisti kõneldud keel Taeva laotusi Täitis mühades kõlavalt kuni sulas teisesse * Ja kui lähen siit Siiski ma maja ehitan Lubjakividest Nii kui mu esiisad Aastasadu on teinud * Lõppeb olemine Emake maa neelatab Saab olematus Olemisest enesest me pärandatuki kaob * Kui tunned häbi Iseendale pühenda Silmapilk või paar Otsi südame põhjast Kadunud päiksekiiri * Elamiseks aeg Igaühel on oma Suremise hetk Kätte jõuab kõigile Teame, siiski ei oota * Ilusti lauldud Lõpetamata laulud Väärtuseta on viisita laulu sisu omab enam tähendust * Inimese õnn Eemale hoiab temast Kui ta seda ei Taha üles otsida leidmata ta jääbki ehk * Unetutele Kes rändavad öösiti vaimumaailmas Päevavalguse kaunis Kuma jääb märkamata * Võõraste keelte Eriline kõlavärv Silme ette toob pilte kaugeist riikidest Kujutelmi kaugustest * Kui oleksin puu Kasvaksin paksus metsas Mitte midagi Ei teaks ma metsameestest Kes tulevad lõikama * kui oleksin linn kannatama peaksin ma neid inimesi kes elavad linnades õiget elu tundmata * Hinges ma nutan Sest olematus keelab Mul sind kohata Kaugust nagu polekski Siiski ei ulatu käed Ma loobun lihast Rõõmudest mis tulevad Kui ma söön mis hea Annan ära armu ma Sest kadunud ta väärtus Pöördun endasse Otsides sealt seest seda Millest meelel puudu on Mida taga otsib hing * Oleks ma käsi, siis hellalt silitaksin sinu pisikest peakest, sest nii leiab sind uni öösel magad rõõmuga. kui oleksin jalg astuksin maailma teedel kuni on jõudu jaksu minna ja näha tahtmist teadmisi saada kui oleksin aeg siis poleks mul aega, et kordki peatuda aeg võtta maha, et saaks oodata aegu kauneid Kui oleksin surm siis sureksin kurbusest kaedes peeglisse tundes seal ära selle, kes lõikab elulõnga Oleks ma sõna. siis oleksin see sõna, mis inimesed paneb naeratama ja ka nutma ühekorraga Kui oleksin laps, kiiresti tahaksin ma kasvada suureks. ja usuksin jäägitult õiglust, ausust, armastust. Kui oleksin pill mängiksin lugu õnnest lõputa laulu elule, õnnele ning lõpmatule ilule Kui oleksin pilv hõljuksin taeva lael päikese kiirte pehmes siidises süles täna sadu ei tule Oleks ma vaikus, mitte keegi ei kuuleks, kui ma hääletult laulan oma vaikimist igaviku lõpuni. Kui oleksin laul, siis kõik otsiksid mind lauldes seal samas ikka, jälle, alati oma laulu ei leia Oleks ma maailm siis väsiksin vihkamast annaksin kõigil kahe vahel valida surge või armastage Kui oleksin tee ma viiksin sinna teid, kus lokkavad teepuud ja teed oleks seal küllalt mind jaguks siis kõigile Kui oleksin viin ma oleksin kange siis sedavõrd kange et kel maitseb see kannab ja kel ei, saaks peavalu Kui oleksin tamm minu laias süles koht oleks linnule kelle laul on kõlav ja rõõmsameelsust kiirgav. Oleks ma tühjus siis oleksin täiuslik iseenese kõiksusest kujustunud täiuslik tühi kõiksus